eesti liikumispuudega inimeste liit

märka puude taga inimest

Erivajadus ei tee kedagi teistest halvemaks. Jah, ma lonkan ja olen ehk tervest inimesest aeglasem, aga mis sellest siis on?“

, 11. jaanuar 2017, 16:59
UUED UNISTUSED: Egert pärast Rio paraolümpiat, kus ta tegi elu teise tulemuse – heitis ketast 46,61 meetrit ja saavutas kaheksanda koha. Pärast võistlusi oli selge: tuleb minna ka Tokyo paraolümpiale ja seal juba poodiumile tõusta. (Erakogu)
UUED UNISTUSED: Egert pärast Rio paraolümpiat, kus ta tegi elu teise tulemuse – heitis ketast 46,61 meetrit ja saavutas kaheksanda koha. Pärast võistlusi oli selge: tuleb minna ka Tokyo paraolümpiale ja seal juba poodiumile tõusta.

„Teiste halvustav pilk ei tohi tekitada inimeses tõrget kodust välja minna. Tuleb endale sisendada, et see on vaid nende arvamus ja see ei loe,“ soovitab erivajadusega noormees Egert neile, kes pelgavad puudest tingitud tähelepanu.

Egert (22) sündis vasaku alajäseme ja jalalaba taandpuudega. Sisuliselt tähendab see, et tema vasakul jalal ei ole hüppeliigest ning jalg on paremast ligi kolm-neli sentimeetrit lühem.

Kohtun Egertiga pargis. Ta on selga tõmmanud spordidressi ja teeb sooja saamiseks mõne hoogsa liigutuse. Tema pisut lonkavat jooksu ei peata mitte üks kõrvaline pilk. „Ma ei hooli sellest,“ ütleb Egert.

Esmatähtis on alustada iseendast

Hoolimata liikumispuudest vaatab Egert tulevikku helge pilguga – nii palju on unistusi! Egert on kindel, et ükski puue ei tohi ega saa takistada kedagi oma unistuste poole püüdlemast. „Pahatihti leitakse põhjus, miks midagi teha ei saa. Mõtlema peab tegelikult aga hoopis sellele, kuidas saab,“ leiab ta.

Oma kogemustele tuginedes teab Egert: „Ei ole nii, et proovin ühe korra ja kui ebaõnnestun, löön käega. Ühest korrast ongi vähe. Et end järje peale saada, selleks on vaja teha järjepidevalt tööd. See on aastatepikkune protsess.“

Kust aga võtta teotahet? „Esmatähtis on alustada iseendast,“ kinnitab Egert. „Ma ju tean, et keegi teine ei saa minu eest mind liikuma panna ega keha tugevamaks teha. Mul on liikumistahe võib-olla ka geenidega kaasa antud, sest ma ei mäleta, et oleksin end kunagi puude tõttu kuidagi teistest halvemana tundnud. Mõtlesin pigem, et puue ei pea olema takistus, vaid sellel võib olla ka edasiviiv jõud, mille abil midagi saavutada.“

Selle moto järgi elades läks nii, et kui esialgu tegi Egert trenni pelgalt enda vormishoidmiseks, siis ühel päeval sai talle selgeks, et unistada võib ju veelgi suuremalt. „Ma tahtsin pääseda olümpiale,“ teatab Egert.

Tagasilöögid teevad tugevamaks

Unistuse realiseerimiseks asus Egert varasemast veelgi enam treenima: kuus päeva ja minimaalselt 20 tundi nädalas. Seda kõike ülikooli kõrvalt. „Kui ma varem tegin kõike, siis viimased kolm aastat olen pühendunud kettaheitele ja püüdnud end arendada,“ ütleb Egert.

Esimene märk, et enesearendamine kannab vilja, tuli tänavu maikuus Audentese staadionil, kui Egert täitis paraolümpia A-normi. „Unistus olümpiast täitus!“ teatab Egert.

2016. aasta septembris Rios toimunud paraolümpial heitis Egert end kaheksandale kohale. Ehkki ta poodiumikohale ei tulnud, on noormehel põhjust enda üle siiski uhkust tunda, kuna viimati osales liikumispuudega Eesti sportlane paraolümpial 20 aastat tagasi ehk aastal 1996, Atlantas.

Unistus läks täide, mis edasi? „Unistused ei saa kunagi otsa. Need kasvavad!“ naerab Egert. „Uus siht on juba silme ees – võita medal nelja aasta pärast toimuvatel Tokyo olümpiamängudel. Järgneva nelja aasta tegevus on planeeritud.“

„See nõuab pidevat tööd ja Egertiga on selles osas lihtne,“ sekkub vestlusesse Mart, üks noormehe treeneritest.

Mardi sõnul ei ole Egertiga seda ohtu, et ta kaotaks motivatsiooni. Pigem on tulnud teda keelitada vähem treenima ja rohkem puhkama. „Eks tagasilööke on olnud küll, aga seda, et Egert oleks öelnud, et ta täna ei viitsi… kas on olnud?“ püüab Mart meenutada, kas on olnud kordi, kui poiss on tahtnud teki üle pea tõmmata ja mitte midagi teha. Lõpuks leiab Mart siiski, et ei ole.

„Mul ei ole seda tunnet veel tekkinud, jah,“ kinnitab Egert.

„Veel!“ muigab Mart.

„Tagasilöögid teevad mind pigem tugevamaks,“ leiab Egert. „Puhkusega on tõesti nii, et ma ei pidanud seda mingil ajal üldse tähtsaks. Mida aeg edasi, seda rohkem sai selgeks, et treeni pigem lubatust natuke vähem kui rohkem, sest siis tulevad ka tulemused.“

Aasta parim meessportlane

Nädalapäevad tagasi kandis raske töö  taas vilja – Eesti Invaspordi Liit kuulutas Egerti aasta parimaks meessportlaseks. „Ega keegi sellest väga midagi ei tea. Eestis on nii, et kui sa ei ole medalivõitja, siis sinust suurt ei räägita,“ teab Egert, kel tuli ka pärast Rio paraolümpiat vastata sageli küsimusele: „Kuidas läks?“

„Enne ärasõitu räägiti küll, et ma lähen, aga pärast enam mitte,“ nendib Egert. „Natukene on kurb, kui sportlane või erivajadusega sportlane jõuab kuskil kaugele, kuid medalit veel ei võida ning seetõttu teda keegi ei märka. Teisest küljest on mulle teiste tähelepanust olulisem ikkagi see, mida ma ise tunnen. Ja ma olen uhke!“

Mis sai aga sellest, et erivajadusega inimest märgatakse rohkem ja teda saadavad ühtepuhku kaaskodanike pilgud? „Märgataksegi, aga ilmselt siis neid, kes kas ei saa hakkama või kes vajavad pidevat abi. Ja siis tekib üldistus,“ usub Egert. „Kõik saab alguse suhtumisest. Ja mitte teiste omast, vaid suhtumisest iseendasse. Tuleb seda tähelepanu – las tuleb. Kui ei tule, pole ka katki mitte midagi. Natukene on kurb, et rohkem pööratakse tähelepanu negatiivsele, aga mis seal ikka.“

Kõige olulisem on Egerti meelest erivajadust iseenda jaoks mitte liialt suureks takistuseks mõelda. „Kui inimene jätab mulje, et ta on abitu, ja sisendab endale, et kõik teda vaatavad, tekibki hirm. Aga no, oled ratastoolis, lonkad – mis siis? Ega inimene sellepärast tervest inimesest kehvem ei ole. Loeb see, mis on tema sees,“ teab Egert.

Treener Mart on sama meelt: „Jah, ega ei saa ju liiga poputama ka hakata ja kätel kandma.“

Oma kogemuste najal teab Egert: „Erivajadusega inimesele võiks abi pakkuda ja teda märgata, kui ta seda abi palub. Liigne agarus ei tule ka kasuks, sest nii tekibki olukord, kus erivajadusega inimene tunnetab suhtumist nagu vajaks ta igal sammul abi.“

Egerti olümpiateed saab toetada Tokyotunnelis

Kuna sport on kulukas, kuid toetajaid on raske leida, pöördus Egert detsembri alguses Eesti rahva poole. Eeskujuks ETV heategevusprogramm „Jõulutunnel“ , mis sel aastal kogus annetusi liikumispuuetega inimestele vajalike treeningsaalide tarbeks, tegi Egert enda üleskutse. „Minu üleskutse nimi on Tokyotunnel. Seotud otseselt nelja aasta pärast toimuvate olümpiamängudega,“ selgitab Egert.

Abi palub ta kettaheiteks vajaliku 1600eurose ortoosi soetamiseks. „Iga asi, mis liigub, kulub. Ortoos on kallis, kuid see on vajalik. Ka iga päev, kuid kui võistluste ajaks õnnestuks saada uus, oleks see parim,“ kinnitab Egert.

Lisaks vajaks Egert füsioterapeuti, kes temaga tegeleks – nii nagu vajavad teisedki erivajadustega inimesed ja sportlased. „Mina aga püüan seista iseenda eest. Nukker, kui midagi jääb tegemata rahapuudusel,“ teab Egert. Ta loodab, et tema tegevus innustab teisigi seadma julgeid eesmärke, sest edu saladus on eesmärgikindlus.

Kes soovivad noort sportlast toetada, saavad seda teha, jagades sotsiaalmeediasse üles laetud videot, mille leiab Egert Jõesaare nimeliselt fännilehelt. Võimalus on teha ka annetus tema arveldusarvele: EE072200001107655483 (Egert Jõesaar).

Egert ütleb, et toetajatele ei ole tal paraku pakkuda vastu enamat, kui trükkida oma võistlussärgile kõigi annetajate nimed, kes aitavad teda enam kui kolme euroga. Selleks tuleks lisada annetuse juurde selgituseks märksõna „SÄRK“. „Mida ma veel saan vastu pakkuda, on julgustus. Kui on vaja abi või nõu, ärge kartke seda küsida,“ kinnitab Egert.

etenfilvltrusv