„Elan õhust ja armastusest.” Puuetega inimesed jäävad kuudeks ilma igasuguse sissetulekuta
Sotsiaalministeeriumi töövõime hindamise süsteem on jätnud puuetega inimeste sissetulekusse vähemalt ühekuulise augu.
Hindamisotsused venivad ja raha makstakse välja alles järgmise kuu 10. kuupäevaks.
Need, kellele väike toetus on ainus sissetulek, pöörduvad supikööki, et hinge sees hoida.
Äsja 60-aastaseks saanud Mati Broberg võtab tugitooli kõrvalt kaks karku ja vinnab end proteeside peale püsti. Tema mõlemad jalad on põlvedeni amputeeritud. Täna on neljapäev, mis tähendab Päästearmee supipäeva. Kaks korda nädalas toovad Põhja-Tallinna Päästearmee abivalmis inimesed Matile tema Tallinna sotsiaalmaja korterisse supipurgi. Ülejäänud nädalapäevadel peab Mati ise hakkama saama.
Mati on üks neist töövõimetuspensionäridest, kel tuli selle aasta alguses minna töövõime hindamisele, mis käib uute reeglite järgi. Taotluse andis ta sisse varakult, juba 21. veebruaril. Märtsi lõpus lõppes tema senine töövõimetuspensionäri staatus ja 5. märtsil tuli viimane pension. Selle eest maksis ta üüri ja muud maksud.
Töötukassas on asjad veninud ja Mati taotlusega ei ole jõutud seniajani tegeleda. Viimases töötukassast saadetud kirjas teatati, et töövõime hindamine venib veel 30 päeva ja otsust lubatakse alles 5. maiks. Kas ja millal laekub järgmine pension, sellest pole Matil õrna aimugi.
Raha on Matil otsas seega märtsist saati. Küsimusele, millest ta elab, vastab Mati: „Värskest õhust ja armastusest.”
„Kui tunnen end hästi, saan ka ise Päästearmeesse minna, siis saan kolm korda nädalas suppi. Naabrid toovad ka sealt mulle leiba ja saia kaasa,” ütleb Mati. „Makarone oli varasemast ajast veidi varutud. Õe käest laenasin natuke, kuigi ta on ka osaliselt töövõimetu. Toidupangast olen konserve saanud,” räägib ta.
Mati jalad on jalahaiguse levimise tõttu amputeeritud. 2003. aastal läksid varbad ja 2004. jalad kuni põlvedeni. Halva ilmaga Mati jalad valutavad ja siis ta eriti liikuda ei saa. Sotsiaalmaja juurest kaugemale Mati enamasti ei lähe, sest transpordivõimalusi ratastooliga pole.
Siiani oli talle määratud 80% töövõimetus ja raske puue, töövõimetuspensioni sai ta 254 eurot ja raske puude toetust 40 eurot. Kokku oli tema sissetulek 294 eurot.
Proteesid lagunevad
Kui talle määratakse nüüd osaline töövõime, peab Mati hakkama „aktiivseks” ja tööle saama või iga kuu end töötukassas näitamas käima. Tema töövõimetuse toetuseks jääb siis ainult 190 eurot. Sotsiaalmaja pisikese ühetoalise korteri üür on umbes 70 eurot kuus, lisanduvad muud maksud. 13 aastat vanad jalaproteesid lagunevad, aga uute ostmiseks raha pole. „Sellepärast väldin ka liikumist, muidu jään neist päris ilma.”
Viimases kirjas teavitab töötukassa Matit napisõnaliselt, et taotluse läbivaatamise tähtaega on pikendatud 30 päeva, sest eksperdiarvamus tuleb ekspertarstil veel kord üle vaadata. Seadus lubab hindamist edasi lükata ainult „mõjuval põhjusel”, põhjuse mõjuvuse üle otsustab töötukassa ise.
Enne seda kirja tuli Matile töötukassast veel üks väga segane kiri, mille sisu tõlgendamisega jäi hätta ka ajakirjanik. Kantseliitlikus keeles, mis on täis pikitud tundmatuid, ametkonna välja mõeldud termineid, antakse teada, et Mati ei vasta „aktiivsustingimustele”. Teavitatakse, et taotlusesse on märkimata, mis tingimusele ta vastab. Ometi käis Mati ise taotlust sisse andmas, ametnik täitis tema taotluse, võttis selle vastu ja saatis Mati minema vastuse ootele. Mati ei osanud sellele kirjale midagi vastata ja jäi hindamise tulemust ootama, et siis edasi tegutseda.
Pärast taotluse esitamist pole temaga töötukassast keegi ühendust võtnud, et midagi selgitada või küsida.
Kunagi oli Mati ehitaja, mõnda aega ka trollijuht. Millist tööd talle nüüd veel mõni aasta enne vanaduspensioni välja võluda suudetakse, tahaks Mati isegi teada. Talle jääb kogu ettevõtmine – s.t võimalikud kulud tema aktiveerimisele, rehabiliteerimisele, koolitustele ja ümberõppele – veidi arusaamatuks. „Istumistööd ei ole ma teinud, IT-d pole õppinud, ma ei tea, mis töö see võiks olla ja kes mind selles vanuses tööle võtab,” on Mati nõutu. Ta teab, et kui hindamisotsus lõpuks tuleb ja ta sellega rahul pole ning vaide esitab, siis lükkub raha saamine veelgi edasi.
„Siht on see, kuidas santidelt seaduslikult raha ära võtta,” arvab Mati töövõimereformi kohta. „Enne peaks minu elukvaliteeti tõstma ja mulle mingi töö leidma, kui mu kallale minnakse,” ütleb ta. „See seadus tuleb peatada. Enne tuleb inimestele luua tingimused, kui neilt seaduse alusel hakata raha ära võtma.”
Kolmandat kuud ootel
Teine juhtum puudutab 61-aastast Aret, kes on hingamispuudulikkuse ja kopsumurede tõttu olnud 15 aastat töövõimetuspensionär. Nooruspõlves teenis ta riiki ja töötas politseis. Are esitas töötukassale taotluse juba 9. veebruaril ja temagi viimane pension laekus märtsi alguses. Siiani oli talle määratud keskmine puue ja 60% töövõimetus, mille eest ta sai kokku 210-eurost pensioni – see oli kogu tema sissetulek.
Are käis aasta alguses taas kopsuarsti juures uuringutel. Arst saatis Are lisauuringutele ja äkitselt pandi uus diagnoos: kaugele arenenud vähk siseelundites. „Väljaravitav see enam ei ole,” vahendab Are arstide sõnu. Nüüd ootab teda ees hoopis teine reaalsus. Ta on alustanud ka keemiaravi.
Uute uuringute tõttu venisid protsessid töötukassas ja Are hindamisotsus tuli 4. aprillil. Talle määrati täielikult puuduv töövõime. Kuid see ei tähenda, et ta siis ka raha sai. Uue süsteemi järgi makstakse toetusraha välja järgmisel kuul, Are puhul alles 10. mail. Kogu selle aja peab ta igasuguse sissetulekuta hakkama saama, sest uue süsteemi järgi pole selleks ajaks inimese toimetuleku tagamiseks midagi ette nähtud.
Arele on määratud uued ravimid. Ta loodab, et venitab toetusraha saamiseni välja nendega, mis said märtsis välja ostetud.
„Kuna nad maksavad raha tagantjärele, siis see on süsteemi sisse kodeeritud, et inimesed jäävadki üheks kuus rahast ilma,” ütleb Are.
Ka Arele on appi tulnud Päästearmee ja ta saab neilt kaks korda nädalas suppi. Kas ta päriselt ainult sellest elabki? „Päriselt. Elangi,” vastab Are. „Inimesed on juba kaebama hakanud, et kuidas see üks kuu üle elada. Ega kellelgi ei ole ju mingeid varusid ka – mis sa selliste sissetulekute juures siin varud!”
Are sõnul oleks ekspertiiside venimine pidanud teada olema juba süsteemi kavandades ja sellega oleks tulnud arvestada.
Are pöördus abi saamiseks ka Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonda. Seal hinnati tema õigust saada toimetulekutoetust, aluseks võeti aga eelmine kuu ehk märts, kui ta sai 5. kuupäeval 200 eurot pensioni. Rehkenduse tulemusel teatati, et tal on õigus saada toimetulekutoetust üks euro ja 23 senti. Üks euro ja 23 senti!
Omavalitsus andvat erandkorras välja ka hädaabitoetust, mis on 15–20 eurot. „Aga seda maksavad nad samuti välja kuu aja jooksul. Kus selle mõte on?” imestab Are.
Need seadused pole tehtud inimeste olukorra parandamiseks, arvab lapsepõlvest saati ratastoolis olnud Juhan Jõgever, kes on võidelnud õiguse eest saada haridust ja kuidagigi liikuda. Temal on uus töövõime hindamine alles ees, aga probleeme jagub niigi – näiteks võitluses abivahendite pärast, mille pealt on samuti kokku hoidma hakatud ja mida enam samas mahus anda ei taheta. „Minusuguse tööle vedamine ei tasu ennast ära, see on siililegi selge,” ütleb Juhan, kelle arvates peaksid seadusetegijad natuke järele mõtlema.
Eesti Päevaleht ootab vihjeid neilt, kes on sattunud samalaadsesse situatsiooni, e-posti aadressil .
